Vot see on võimas...

Läks nii: Mu pea oli ideedest paks ja raske oli kohal olla. Küsisin viielt elemendilt ja siis Loojalt, milles asi. Looja andis mõista, et lahti oli vaja lasta. "Millest?" küsisin. Kui endast suremise hirmu üles leidsin, haarasin sellest kinni, kuna selle lõpus (surmas) vast ongi vabastus. Kujutasin ette, kuidas elementid mind lahti kisuvad, vabastavad: hirmus ja eufoorias mind lennutati tornaados, ägedas tules põletati tuhaks, hurrikaanis heideti mind lainega ookeani sügavustesse, laviiniga maeti sügavale mulla alla, energiaga valgustati mind läbi... Ent pärast seda kõike ikka olin lõksus, ummistunud. Nõudsin Loojalt, et ta mulle näitaks, millest ma pean veel lahti laskma. Looja andis mulle hoopis teada, et ma pean armastama.

Ma küsisin: "Mis on armastus?" Ma otsisin endast sellest selle tunde otsad üles, sõrmedega urgitsesin, kuni sain tunde peenest niidist kinni. Niit muutus käeks, mis mind kättpidi viis kõrgemale ja kõrgemale. Palusin, et Õhk näitaks mulle tema armastust, seejärel Tuli, Vesi, Maa, Vägi. Hõljusin õndsates, õilsates tunnetes ja tundsin, et avanesin nägu õis. Viimaks küsisin, et mulle näidataks Looja armastust, aga sõnastasin intuitiivselt hoopis nii: "Näita mulle Isa armastust." Järsku tundsin suurt tundetulva: klomp tekkis kurku, nägu moondus valust, pisarad silmanurkades. Mulle sai ilmsiks, et terve elu olen igatsenud ja taga otsinud isa armastust. Tundsin, kui sügavalt minu isa enese viha on mind hingest haavanud. Sedasi õnnestus mul oma sügavale valule ja valuga tõtt vaadata: valu armastuse puudumisest ja hirm, et ma ei ole isa armastuse vääriline ja nõnda ka mitte Looja armastuse vääriline ega suuda ka ennast armastada.

Aga sel hetkel ma nägin, et Looja armastab mind. Me embasime. Ma tundsin nagu ma embaks kogu Universumi, aga siis ma nägin, et mu käte vahel ei ole mitte kedagi - embasin iseennast.

Ma nägin oma isa. Ma sukeldusin temasse ja vaatasin maailma läbi tema silmade ja ma tundsin ära sügaval tema valu ja viha, tema ego taga, inimese, iseenda, Looja. Ma tundsin enese ja Looja ka mu emas ära, mu ões. Ning mulle sai ilmsiks, et õhk, mida ma hingan on armastus ise, et armastus on madrats, millel ma pikutan, padi mu pea all.

Mulle sai ilmsiks, et ainus kõikjal-olemas, maailma läbiv materjal ongi armastus. Ilmsiks, et maailmas ei ole ühtegi pahatahtlikku jõudu, ongi vaid armastus ja armastuse puudumine (kusjuures armastuse puudumine ei ole negatiivne jõud, sel endal pole mingit jõudu - vaid vakuum, mis ootab täitumist armastusega).