Ühel hommikul ärgates sain teadlikust enda sees peidus olnud pingest. See pinge oli tingitud tundest ja segadusest, et minu elu on justkui halvemaks või raskemaks muutunud. 10 aastat tagasi olin nagu õnnelikum, enesekindlam. Kõik oli enamvähem paigas. Kuni jooga minu ellu tuli. Mingi enese süüdistamine, et olen midagi valesti teinud, vale raja valinud.
Sel samal hetkel saabus nägemus tunde tasandil ja ka taipamine või teadvustamine. Kui seda lihtsa metafoorina kirja panna siis: kui kujutad ette keldrit, kus juba sadu aastaid pole valgust olnud. Seal on käinud teatud elu ja tegevus aga seda pea täielikus pimeduses. Siis ühel ilusal päeval koidab valgus ja pime kelder saab eredalt valgustatud...see on kahtlemata eriliselt ülev sündmus aga....mida sa seal keldris näed? Jah, kõike. Näed ilu ja näed seda mida oleks tahnud jätkuvalt pimeduse peidus hoida. Kogu sitt tuleb päevavalgele. Kas see on samm halvemuse poole? Ei ole! See on suurepärane võimalus lõpuks see kelder puhtaks teha. See sodi on seal juba ammu olnud. Valgus ei tekitanud seda, lihtsalt tõi nähtavale.
Täpselt sama on minuga. 10 aastat tagasi tundus elu õnnelikum. Aga minu sees oli palju hirmu, viha, solvumist. See õnn kõikus vaid ebakindal edukana näival karjääril. Ja siis - otsustasin ennast tundma õppida. Lasta teadvuse valgusel enda sisse paista. Olen leidnud sealt palju imelist. Ja ka palju sellist millele otsa vaatamine ei ole lihtne olnud. Aga see et ma ennast rohkem tunnen on ju hea. Ehk kõik läheb järjest paremaks, järjest valgemaks, järjest selgemaks.
Ja sama on minu arust ka inimkonnaga. Me ühiselt otsustasime valguse siia planeedile tuua. Nüüd on kõik näha. Kõik. Ka see mis ei ole väga mugav vastu võtta. See jama ei ole siia äkki tekkinud, see on siin väga pikalt olnud. Pimeduses me seda ei näinud. See on Valguse Algus. Imelised ajad on tulemas. Lihtsalt see esimene ehmatus võib raske tunduda :)
Comentários