Kannatus / Teadlikkus

Viimasest kirjutamisest on palju aega möödas. Aga iga asi õigel ajal.

Käisin nädalavahetusel Reiki kursusel. Tegelikult kandis kursus nime "Intuitsioon, empaatia ja teadlikkus - tervenduse meitriklass". Reikist on ilmselt paljud kuulnud, see on praegu populaarne erinevaes versioonides. Sinna kursusele võib öelda, et ma "sattusin". Ehk kursuse läbiviija Jose, tegi enne seda töötuba Eestis mõned tervendusõhtud, kus ma käisin helisid tegemas, no ja siis oli kuidagi loomulik jätk, et lähen ka töötuppa. Jose on hispaanlane, mis teeb tema koolitused väga huvitavaks juba tema esinemismaneeri tõttu.

Mul palju ootusi just ei olnud aga mind tõmbas tema suhtumine soov tuua inimesteni uusi mõttemustreid ja vaatenurki. No ja selle käigus lõhkuda vanu raame.

Ja siis kursus. Sisuliselt Reiki kursus. Aga enne kui me Reikini jõudsime rääkis Jose poolteist päeva ajalugu ja Reiki tagamaid ning tausta. Lisaks veel tervendamisest üldiselt. Ta räägib oma tõest milles on palju budismi ja taoismi sügavamaid vaateid. Igal juhul oli väga huvitav kuulata ja muidugi eriline kogemus oli juba ka tema esinemise jälgimine :). Aga minu jaoks läksid selle kursuse jooksul mõned väga olulised asjad paika ja eelkõige ma tahad seda jagada.

Hea tervendaja on väljapool duaalsust -

Oot, kuidas? Siin reaalsuses ju on üks põhiline tingimus, et igal asjal on kaks poolt - duaalsus. Jah, aga kõik on vaataja silmades, kõik oleneb suhtumisest. Budism kirjeldab duaalsust nii - on kannatus ja on teadlikkus. Kui on teadlikkus, siis pole kannatust, kui on kannatus siis pole piisavalt teadlikkust. Ja kaastunne teeb selle pildi täiuslikuks. Kaastunne, ehk siis austus enda ja kõigi teiste suhtes kes on tulnud siia kogemusi omandama. Olenemata sellest kas neid kogemusi kogetakse läbi kannatuse või läbi teadlikuse.

Kannatuse kõige lihtsam ja tavalisem väljendus on ohvri roll. Kõik kiusavad mind. Vanemad, õpetajad, kõik mu kaaslased ja muidugi elu ise. Mina tahaks küll õnnelik olla aga ei saa. Teadlikkuses ma saan aru, et kõik selles reaalsuses on loodud mulle õppimiseks ja arenguks. See siin on nagu hinge jõusaal. Räägitakse, et kõigist võimalikest treeningutest kõige sügavam.

Aegajalt on ikka kerkinud üles küsimus, et kas ma olen ikka õigel teel, kas ma teen ikka asju valgusest ja armastusest. Selle tõdemusega läks minu sees midagi paika - kõik mis ma teen on õige. Ja kõige olulisem on lõdvestuda ja lubada vaimul läbi minu väljenduda. Ehk sebimise asemel kuulata ennast ja seda kõrgemat ühendust.

Vabaneda või aksepteerida -

Kunagi ühel Aya tseremoonial rääkis šhamaan sellise sissejuhatuse - "...kui sa oled tulnud siia, et millestki vabaneda. Mõnest tundest, emotsioonist, haigusest või tüütust kaaslasest, siis ma soovitan sul ümber mõelda. Kutsu see tegelane, kellest tahad vabaneda, enda kõrvale, tervita teda austusega, saa temaga sõbraks ja õpi teda tundma. Kui sa võtad vastu selle, mida ta on tulnud sulle õpetama, siis ta läheb ise ära". Siis ma ei mõistnud veel päriselt selle mõtte olemust. Nüüd sain aru. Kogu see eluteater on ju kokku pandud minu jaoks, et mina saaksin kasvada. No ja tegelikult olen ma ju selle ise enda jaoks kokku pannud. Ja vot siin on üks väga oluline suhtumise suund - üks kõik kuidas või mis vahenditega ma ennast tervendan, mingid praktikad, tervendajad, tseremooniad, mis iganes, kui see on suunatud selleks, et aru saada oma õppetükkidest, sellest mida üks või teine asi minu elus on tulnud mulle õpetama, siis kogu Universum töötab minu heaks. Kui ma võitlen mingi ebamugava õpetaja vastu ja proovin temast vabaneda, siis ma lihtsalt saan uusi ebamugavaid õpetajaid juurde.