Aksepteerimine

Tore on ennast tundma õppida:). Üks asi, mida küll juba mõnda aega tagasi enda juures avastasin aga alles nüüd sai valmis sõnastamiseks on aksepteerimine meele või egoga. Kindlasti oled lugenud või taibanud, et aksepteerimine on arengus üks väga oluline osa. Ehk isegi üks olulisemaid. Kui vaadelda arengut kui teekonda, ehk kui liikumist punktist A punkti B, siis et üldse kuhugi liikuda peab ju tuvastama selle punkti A. Kõigepealt peab endale teadvustama kus ma hetkel olen ja aksepteerima seda kes ma hetkel olen. Siis saab määratleda selle kuhu ma jõuda tahan ja kelleks saada ning siis hakkab sellest kujunema teekond.

Ühel hetkel tuli see arusaamine. Väga tore. Aga samal ajal tegi ka ego omad märkmed selle kohta. Mis siis toimus oli see, et kui tekkis ebamugav olukord, siis ego tõstis kohe lipu püsti -"Jaa, ma tean, see on see aksepteerimise koht! Me peame aja ja õpetustega kaasas käima ja head mainet hoidma - siin tuleb aksepteerida!". Põhimõtteliselt täitsa hea ju. Aga...egol käib siia juurde alati mingi tingimus. Näiteks, jaa, aksepteerime aga mitte rohkem kui 3 minutit. Või ok, ma olen valmis aksepteerima aga see ju lõppeb varsti, eks? Või, ok, ma aksepteerin....oot, kas siit mingi hingamistehnikaga või joogapoosiga on võimalik välja saada?! Sellega meenub mulle mu joogaõpetaja sõnad mõne väga ebamugava harjutuse juures - "...ja nüüd kujutad ette, et selline ongi kogu ülejäänud elu...". Vot, see on aksepteerimine. Ei mingit väljapääsu, ei mingit tingimust, lihtsalt nii on ja kõik.

Aga see ei ole veel kõik:). Siia juurde käib ka selle aksepteerimine, et praegu ma olengi selline. Aksepteeringi tingimustega. Kinesioloogias on selle kohta hea lause:"Armastan ennast ka siis, kui minus on veel selline tunne või muster". Ja mulle on nüüd selgeks saanud, et ükskõik mida ma tunnen või kuidas ma käitun, kõige olulisem on seda endale lihtsalt teadvustada. Nii kaua kuni ma teen asju teadvustamata ehk mingi alatealiku mustri järgi siis ma ei ela ju oma elu. Ma käitun kuidagi aga ma ei tee teadlikku valikut. Kui ma teadvustan endale, et näiteks hirmu tunde tõttu ma käitun mingi olukorras selliselt, siis tulevikus, kui ma leian ennast jälle sellisest olukorrast on mul võimalik endal otsustada kas ma lähen hirmuga kaasa või proovin sel korral midagi muud. Selle kohta on keegi kenasti öelnud, et kui tunded alla suruda ja teha nägu, et neid ei ole, siis tulemuseks on see, et need tunded hakkavad meid mõjutama lihtsalt märkamatult ehk alateadlikult. Ehk et jälle üks aksepteerimise koht. Minu sees on hirm ja viha ja süütunne. Ja üks asi mis minu jaoks veel hästi töötas oli see, et ma ütlesin endale: "Ma luban endal tunda tundeid!" Võib kõlada veidralt aga mul oli mingi aeg kujunenud selline seis, et kui ma juba "piisavalt" olin joogaga tegelenud siis tuli kusagilt arvamus, et mul ei sobi enam selliseid "madalaid" tundeid tunda. Rikuvad veel mu kõrge sageduse ära. Ja siis aitas väga hästi see, et ma lihtsalt ütlesin endale:"Ma luban endal tundeid tunda!". Siis saavad tunded peidust välja tulla ja meil tekkib ülevaade, mis tunded meie sees on ja kuidas nad meie päeva kujundavad.

Ilusat päeva kõigile! :)