ego

Kujuta ette, et oled lapsevanem ja toimetad oma igapäevaseid tegemisi paanikas laps käekõrval. Tegelikult veel parem, kujuta ette, et sina oled see paanikas laps kellele tema ainuke ema esitab ultimaatumi - "Kui sa kohe seda paanitsemist ei lõpeta siis ma jätan su maha!!!"... mis tunne see võiks olla? Nüüd pane selle lapse asemele oma ego.

Praeguse üldise vaimse arenguga on väga populaarseks muutunud võitlus egoga, egost lahti laskmine ja ego surm. Minu jaoks tuli sügvam äratundmine läbi Eckhart Tolle kirjelduste egost - ego on nagu väike poiss, kes soovib olla tubli ja lähtudes mineviku kogemustest proovib leida tema pilgu läbi kõige paremat ja turvalisemat tuleviku rada. Teda ei ole mõtet surmtõsiselt võtta aga teda pole ka mõtet karistada selle eest, et ta tahab tubli olla.

Minu enda viimase aja kogemus soeses egoga on selline: Pikka aega ei olnud loogika päris paigas, mis nende emotsioonidega siis ikka tegema peab?! Palju igasuguseid tehnikaid ja praktikaid aga ei olnud sellist mille osas oleks selge äratundmine, et just see loogika sobib sisetundega. Ja see tekitas egole palju segadust, sest ta ju tahab väga tubli olla aga see on raske kui ei tea täpselt kuidas tubi olemine on.

Ja siis kuulsin ühelt toredalt inimeselt kõige lihtsamat selgitust - emotsioonidega ei ole vaja midagi teha - lihtsalt vaatle neid ilma hinnanguteta. Mis iseenesest praktikas ei ole alati sugugi kõige lihtsam aga ego jaoks toimus küll suur rahunemine, vähemasti loksus see paika kuidas tubli olla. Eesmärk sai selgeks, nüüd saab hakata sinna teed otsima.

Ehk minu jaoks on vaja sügavaid tõdesid erinevates variantides sõnastada ja loogikaga siduda. Siis on meel rahulikum ja ei pea ringi käima paanikas ego käekõrval.

Mingil hetkel kindlasti tuleb aeg egost täielikult lahti lasta aga see tuleb õigel ajal ja seda ei ole mõtet aastate pikkuseks agooniaks venitada.