Hirm

Öisel teekonnal olnud mees libises ja kukkus kaljurajalt alla. Kuna ta teadis, et kohe raja kõrvalt algab sügav org, ja tal oli hirm, et kukkuda on mitu tuhat jalga, haaras mees üle rajaserva rippuvast puuoksast. Ööpimeduses nägi ta enda all põhjatut kuristikku. Mees karjus, kuid vastu kajas vaid tema oma hääl - ei olnud kedagi, ke oleks teda kuulnud.

Võite ette kujutada piinarikast ööd, mille see mees mööda saatis. Kogu aeg oli tema jalge all surm, tema käed muutusid külmaks ja hakkasid libisema...kuid tal õnnestus siiski oksast kinni hoida, ning kui päike tõusis, siis vaatas mees alla...ja hakkas naerma!

Kuristikku ei olnud. Kuus tolli tema jalgadest allpool oli kaljueend. Ta oleks võinud kogu öö puhata ja magada - eend oli selleks piisavalt lai -, kuid selle asemel oli kogu öö kui üks õudusunenägu.

Hirmu sügavus on kuus tolli. See, kas tahate oksa külge klammerduda ja veeta oma elu õudusunenäos või lasete oksast lahti ja seisate omil jalul, on teie enda teha. Kartmiseks pole põhjust.

Osho